Psoriaas põhjused, sümptomid ja lahendused

Psoriaas on tavaline, krooniline (st mõnikord eluaegne), mitteinfektsioosne ja põletikuline nahahaigus, mis kulgeb remissioonide ja ägenemistega (nn suurenenud kahjustuste periood, mil sümptomid on rasked) ning taandumisperioodidega, mil sümptomid on kerged või puuduvad. Psoriaas väljendub kõige sagedamini nahapunetuse, ketendava punase või valge kahjustusena nahal, mida nimetatakse psoriaatilisteks plaatideks. Sümptomid võivad ilmneda igas vanuses, kuid kõige sagedamini ilmnevad need täiskasvanuea alguses või hiljem – umbes 50-60-aastaselt.

Psoriaasi kahjustatud alad erinevad morfoloogiliselt tüüpilisest kuivast nahast (tuntud kui kseroos) ja neid liigitatakse põletikulise nahapunetuse alla, mis tähendab, et kahjustused hõlmavad marrasnahka, pärisnahka ja nahaaluses kihis asuvaid veresooni. Psoriaasi põhjuseks on defekt rakkude kasvu aluskihis. Seal toimub rakkude liigne jagunemine ja keratinotsüütide kiirendatud, ebanormaalne küpsemistsükkel. Selle haiguse tekkimisel mängivad rolli mitmed sisemised ja välised tegurid, sealhulgas geneetiline taust, infektsioonid, ravimid, toitumine, mehaanilised traumad ja psühholoogiline stress.

Psoriaas on krooniline nahahaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused nahal - nahapunetus, mis on kaetud naastudega.

• Põletikulised reaktsioonid sügavamates nahakihides ja ülemises marrasnaha osas.
• Keratinotsüütide (marrasnaha valdav rakutüüp) suurenenud uuenemiskiirus.
• Muutunud ketenduse protsess (st loomulik protsess, mille käigus eraldub epidermise välimine kiht – sarvkiht).

"Kas psoriaas on nakkav?", "Kas psoriaas sügeleb?" ja "Kas psoriaas on pärilik?" on kõige sagedamini sisestatud küsimused selle haiguse kohta, mis näitab, kui vähe on selle haiguse kohta teadmisi. Vastame neile küsimustele allpool.

Kas psoriaas on nakkav? Ei, psoriaas ei ole nakkushaigus. Sellega ei saa nakatuda ühelgi viisil, sealhulgas kokkupuutel haige inimesega. Samuti ei ole see seisund, mis tuleneb hügieeni puudumisest. Selle päritolu on autoimmuunne ja haiguse tekitajaks võib olla stress, bakteriaalne infektsioon, teatud ravimid ja muud.

Kas psoriaas sügeleb? Raskesti kontrollitav sügelus on üks selle haiguse kõige iseloomulikumaid ja ka tüütumaid sümptomeid. See sümptom esineb 70-90 protsendil patsientidest.

Haigust põdevad patsiendid mõtlevad sageli, miks just nemad haigestuvad ja kas nad annavad haiguse edasi oma lastele. Kas psoriaas on pärilik? Psoriaasi põhjus ei ole teada, kuid eelsoodumus haiguse tekkeks võib olla pärilik. Uuringute kohaselt on umbes 10% inimkonnast pärinud ühe või mitu geeni, mis suurendavad psoriaasi tekkimise tõenäosust. Siiski haigestub sellesse vaid 2-3 protsenti elanikkonnast. Kui üks lapsevanem kannatab psoriaasi all, on lapse haigestumise tõenäosus 10 protsenti; kui kaks vanemat kannatavad psoriaasi käes, suureneb risk 50 protsendini. Kuid isegi geneetilisest eelsoodumusest hoolimata ei teki haigus kõigil. Psoriaasi esinemissagedus ei sõltu ainult geenide pärilikkusest. On selge, et psoriaas ei ole ka geneetiline haigus.

Paljusid psoriaasi tüüpe saab eristada vastavalt kulgemisele, kliinilisele pildile ja sümptomitele. Psoriaasile iseloomulikud nahakahjustused on psoriaatilised plaadid, st parakeratinotsüütiliste naastudega kaetud nahapunetus. Kahjustused võivad olla roosa või punase värvusega ja on tavaliselt kaetud hõbevalgete naastudega. Need võivad näida tilkadena või ulatuslikena laikudena, mille suurus võib ulatuda kuni kümnete sentimeetriteni. Psoriaas võib ilmneda paljudes kohtades: küünarnukkidel ja põlvedel, jalgadel, peopesades ja jalalabadel ning isegi küüntel ja peanahal.

Psoriaasi algus võib olla ebaharilik ja esimesed sümptomid võivad viidata teistele haigustele. Esimene sümptom on niinimetatud esmane nahalööve, mis meenutab nööpnõelapea suuruseid punaseid tilku. Kahjustus erineb selgelt tervest nahast.

Psoriaasi korral on marrasnaha rakkude areng häiritud. Sarvkihi rakud kattuvad, moodustades paksendatud, hõbedase värvusega naaste. Seejärel võib tekkida sügelus. Kui naastud on maha kraabitud, siis muutub punetuse pind läikivaks (nn steariinküünla sümptom). Haiguse edenedes muutuvad tilgad üha suuremaks, kusjuures naastud kleepuvad üksteise külge ja moodustavad psoriaatilise plaadi. Tilgad ilmnevad sageli kriimustuste või nahakahjustuste piirkonnas - see on märk aktiivsest haigusprotsessist.

Tavalise psoriaasi (naastulise) korral paiknevad kahjustused jäsemetel (põlvedel, küünarnukkidel), peanahal – otsmiku ümbruses ja piki juuksepiiri. Lastel võib tavaline psoriaas ilmneda näol ja silmalaugudel. Peanaha psoriaas võib ilmneda kaua enne kahjustusi muudel kehaosadel. Kahjustusi leidub sageli kätel, jalgadel ja harvemini tuharatel. Paljudel patsientidel tekib küünte psoriaas. Psoriaas võib lokaliseeruda ka suguelunditel ja nahavoltide ümbruses. Käte psoriaasil on mitu vormi, sealhulgas tavaline ja pustulaarne psoriaas.

Naastuline psoriaas (Psoriasis Vulgaris) on selle haiguse kõige levinum vorm, mis moodustab umbes 80% juhtudest. See ilmneb punaste kahjustustena, nahapunetusena, mis on tavaliselt põletiku tõttu nahapinnast kõrgemal ja mida tavaliselt katab valkjas-hõbedane naastukiht. Need kahjustused esinevad tavaliselt põlvedel ja küünarnukkidel, peanahal või alaseljal.

Tilkpsoriaasile on iseloomulikud nn tilgakahjustused, mis on väikesed punased laigud, mis ilmnevad ülakehal või jäsemetel. Need ei ole tavaliselt nii väljaulatuvad kui naastulise psoriaasi kahjustused. Tilkpsoriaas ilmneb esimest korda lapsepõlves või noorukieas ja tekib sageli äkki ning võib tekkida pärast infektsioone.

Inversne psoriaas ilmneb erkpunaste kahjustustena, mis on siledad ja läikivad. Need tekivad peamiselt nahavoltides - tundlikes piirkondades, nagu kaenlaalused ja muud nahavoldid, näiteks kubemes või rindade või tuharate all. Need on samuti piirkonnad, mis võivad ärrituda hõõrdumise ja/või higistamise tõttu.

Pustulaarne psoriaas esineb peamiselt täiskasvanutel ja seda iseloomustavad kahjustused, mis lõpevad valgete mädanikvillidega (mis ei sisalda baktereid ja ei ole nakkusohtlikud). Nende kahjustuste ümbritsev nahk võib olla punetav ja need võivad olla koondunud ühte piirkonda või võtta enda alla suuremad kehapiirkonnad.

Erütrodermiline psoriaas on põletikuline ja katab seetõttu sageli suurema osa kehapinnast. Laialdane nahapunetus toob kaasa naastude murdumise suurte laikudena, põhjustades tugevat valu ja ebamugavustunnet. Sellega kaasneb ka südame löögisageduse kiirenemine ja palavik, samuti tugev sügelus. Erütrodermiline psoriaas on psoriaasi kõige raskem vorm.

Psoriaatiline liigesepõletik(psoriaatiline artriit) kaasneb mõnikord nahapsoriaasiga. Seda tüüpi haigus väljendub liigeste jäikusena, turse ja valuna. Psoriaatiline artriit mõjutab peamiselt käte ja jalgade liigeseid.

Seda esineb 25 protsendil psoriaasipatsientidest ja seda aetakse väga sageli segamini küüneseenega. See kaasneb sageli psoriaatilise artriidiga. Selle sümptomiks on täpikujuliste süvendite ja kollakaspruunide laikude teke küüneplaadile. Haiguse kaugelearenenud kujul tekib onühholüüs ehk küüneplaatide eraldumine ning küüned muutuvad tuhmiks, hapraks, paksuks ja arvukate vagudega ristatuks.

Uuringud näitavad, et enamikul juhtudel on psoriaas pärilik haigus, sest haigete sugulaste seas on haigestumus kõrge. Arvatakse, et mõned geenid võivad olla seotud psoriaasiga, kuid täpne pärimisviis ei ole veel hästi teada.

Infektsioonid

Infektsioonid on sageli seotud psoriaatiliste haavandite tekkimisega. Bakterid, eriti streptokokid, on kõige levinumad haigustekitajad ja neid seostatakse tilkpsoriaasi külviga. Kuigi inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV) ei ole psoriaasi otsene põhjus, on teada, et see suurendab tõenäosust haiguse raskema vormi tekkeks.

Stress

Psüühiline stress süvendab haigust ja mõnel juhul võib see olla selle esimeste sümptomite põhjuseks.

Ravimid

Mõned ravimid – eriti liitium, malaariavastased ravimid ja vererõhuravimid – võivad psoriaasi vallandada. Psoriaasi sümptomid võivad tagasi tulla ka siis, kui ravi järsult lõpetada. Sellistel juhtudel on tagasituleku ajal esinevad sümptomid sageli rasked.

Kas psoriaas on ravitav?

Kahjuks ei ole praegu psoriaasile lõplikku ravi. Olemasolevad ravimid leevendavad selle kulgu, mis toob mõnel patsiendil kaasa haiguse pikaajalise taandumise. Ägenemisi võivad esile kutsuda mitmesugused provotseerivad tegurid, eriti tugev stress ja infektsioonid. Psoriaasi paikseks raviks kasutatakse kõige sagedamini kortikosteroide või keratolüütilisi aineid sisaldavaid kreeme või salve.

Niisutusvahendeid ja pehmendavaid aineid kasutatakse toetavaks hoolduseks ja need on kasulikud nii psoriaasi taandumise kui ka ägenemise faasis.

Psoriaasi ravis on oluline kasutada paikset ravi ja keratolüütilisi aineid. Nad toetavad mis tahes süsteemse ravimitega ravi tõhusust. Keratootilise faasi algfaasis (nii nimetatakse faasi, mil psoriaatilised plaadid hakkavad moodustuma) on keratolüütilistel ainetel tänu nende koorivatele omadustele kõige kasulikum toime. Need aitavad vähendada psoriaatiliste naastude plaate, koorides liigset nahka. Neid vahendeid võib kasutada koos niisutavate ja pehmendavate toodetega.

Aktuaalsed kortikosteroidid on alati tõhusad, kuid neid ei tohiks kasutada pidevalt ja pika aja jooksul, mistõttu arstid jätavad need sageli sümptomite ägenemise raviks.

Paikselt kasutatavatel kortikosteroididel on põletikuvastased omadused, mis vähendavad olemasolevate kahjustuste raskusastet ja takistavad uute kahjustuste teket. Nad leevendavad sellega seotud ärritust. Mõõduka tugevusega kortikosteroide kasutatakse sageli näo, suguelundite või liigeste psoriaasi paikseks raviks. Neid kasutatakse sageli koos pehmendavate ja niisutavate ainetega.

Psoriaas: kuidas seda ravida?

Psoriaasi ravi võtmeküsimus on toitumine. Psoriaasi dieediravi alustalad on värsked puu- ja köögiviljad, teraviljad, õlid, pähklid ja teraviljad. Liha ja piimatooteid tuleks oluliselt vähendada ning loobuda kõigist tugevalt töödeldud toodetest, sealhulgas kastmetest (majonees, ketšup). Psoriaasi puhul on toitumine mõeldud immuunsüsteemi toetamiseks, tarbides põletikuvastaseid tooteid ja küllastades organismi nahka mõjutavate mineraalidega (tsink, seleen, magneesium).Psoriaasi dieet on loodud immuunsüsteemi toetamiseks läbi põletikuvastaste toodete ja organismi nahka mõjutavate mineraalidega küllastamise (tsink, seleen, magneesium). Väga oluline on pakkuda B-vitamiine ja magneesiumi, et toetada närvisüsteemi (stressi korral psoriaatilised kahjustused süvenevad). Erilist tähelepanu tuleks pöörata oomega-3-rasvhappeid sisaldavatele toodetele, mis vähendavad tõhusalt põletikku. Nende allikad on linaseemneõli, kreeka pähklid, mandlid, merekalad (lõhe, sardiinid, makrell). Tasub kasutada põletikuvastaseid ravimtaimi, nagu nõges ja kiviroosik (cistus). Alkoholi tarbimist tuleks vältida.

Ravimata psoriaas suurendab reumatoidartriidi või Crohni tõve riski. Ravimata psoriaasi tagajärjeks võib olla psoriaatiline erütroderma. See on väga raske põletikuline seisund, mille põletikulised kahjustused katavad kuni 90 protsenti keha pinnast.

Enne taotluse esitamist

Naha lipiidide ja vett siduvate ainete, nagu uurea ja teiste NMFide puudus

Pärast taotluse esitamist

Keramiidiga koostis taastab nahabarjääri ja vähendab niiskuskadu.

Uurea ja teised NMFid seovad vett ja leevendavad kuiva, ketendavat ja sügelevat nahka. Lisaks sellele soodustab uurea liigselt kogunenud sarvkihi rakkude koorumist.

Pehmendavad ained

Niisutavate kreemide ja losjoonide regulaarne kasutamine on oluline ja seda tuleks jätkata nii sümptomite ägenemise kui ka taandumise ajal. Pehmendavaid aineid kasutatakse kuiva ja kareda naha silumiseks, sarvkihi koorimiseks ja psoriaatilisi kahjustusi katvate naastude paksuse vähendamiseks. Dermatoloogias kõige sagedamini kasutatavad pehmendavad ained moodustavad oklusioonikihi, mis vähendab vee aurustumist ja aitab hoida nahapinda niisutatuna.

Niisutav toode on pehmendav toode, mis on rikastatud looduslike niisutavate teguritega (NMF). NMFid suurendavad ka naha hüdratsiooni sarvkihis, kuna nad säilitavad ja seovad vett. Arenenumad niisutajad sisaldavad ka keramiide, mis tugevdavad naha kaitsebarjääri.

Regulaarne niisutavate kreemide kasutamine on oluline ja seda tuleks jätkata nii ägenemise kui ka taandumise ajal. Paksemad, oklusiivsemad kreemid ja salvid on tavaliselt tõhusamad kui kergemad kreemid.